Mirjami väike mõttepaik

Sel nädalal liikusime juriidilistelt teemadelt rohkem filosoofilisemate poole. Nimelt üritasime defineerida IT proffi ning professionaalsust üleüldiselt. Koduseks ülesandeks oli kirjutada tänapäeva Eesti IT proffiks olemise eeldusi, omadusi ja oskusi. Siin on minu valik: Eeldused Esimeseks eelduseks tahaksin tuua hariduse. Klassikalises mõttes muidugi ülikooliharidus vähemalt bakalaureuse tasemel, kuid mulle tundub, et üha rohkem hakkavad IT proffide alla kvalifitseeruma ka isikud, kellel vastav ametlik haridus puudub, kuid kes on oma vabast ajast ja huvist antud valdkonnaga tegelenud ning on selles üsnagi pädevad. Samuti lähevad siia alla inimesed, kellel on aastate võrra kogemust IT valdkonnas. Ma ei arva, et professionaaliks saamisel on oluline tunda ühte teemat ülima põhjalikkusega, vaid pigem arvan, et IT proff võiks teada kogu IT-st üldiselt ning olla suunitletud ühele valdkonnale. Teiseks oluliseks eelduseks on kirg (passion) antud valdkonna vastu. Õppida ja teada võib

Sel nädalal läksime litsentside teemaga edasi ning vaatasime lähemalt erinevaid tarkvara litsentsitüüpe. Tuli juttu Microsofti hiilgeaegadest ning ärivara ning vaba tarkvara põhilistest erinevustest. Ja kõigest sellest, mis jääb sinna vahele. Selle nädala kirjutise teemaks on aga copyleft , mis esmapilgul võib tunduda kui midagi vastupidist teada-tuntud copyright ile. Seda see ei ole, kuna copyleft kuulub copyright i alla, kuid sellel on omad tingimused, mis selle nime all jagatud tarkvarale rakenduvad. Kõige lihtsam viis tarkvara jagada on seda vabalt levitada. Sellega kaasneb aga võimalus, et keegi kolmas kasutab vaba tarkvara uue loomiseks, mida omakorda enam vabalt käibele ei lase. Selle probleemi vältimiseks ongi copyleft välja mõeldud. Kõige lihtsamalt öeldes on copyleft sedalaadi litsents, mis lubab vaba tarkvara  kopeerida uurida muuta edasi levitada kuid seda ainult juhul, kui edasi levitatakse antud tarkvara (või seda kasutanud tarkvara) sama vabalt, kui s

Käesoleval nädalal on teemaks autoriõigus ja intellektuaalomand IT valdkonnas. Sellega seoses pidi uurima 2012. aastal kirjutatud autoriõiguste reformi puudutavat raamatut "The Case for Copyright Reform". Seal oli toodud kuus punkti, kuidas lahendada olukorda seoses autoriõiguste reformi läbiviimisega. Moral Rights Unchanged Kõige lihtsamas mõttes tähendaks see punkt, et teose loojaks võib end pidada vaid autor. See peaks olema kõikide teiste isikute poolt tunnustatud. Mainiti ka kuldaväärt lauset: " Give credit where credit is due ", mis on väga relevantne igas loomesektoris, olgu selleks kunst, muusika või tarkvaraarendus. Kuigi mingis mõttes võib öelda, et see punkt on tänapäeva maailmas juba rakendust leidnud, tunnen, et hetkel levib internetis pigem halb komme jagada pilte/tekste/muusikat ilma, et viidataks originaalautorile või nö source'le, kust antud teos leitud on. Selle punkti paremaks rakendamiseks tuleb üsna palju inimeste mõtlemist ja kombeid

Selle nädala blogipostituse ülesandeks on analüüsida enda kogemuse põhjal Virginia Shea 10 käsku ning valida nendest välja üks. Tõtt-öelda, on selles osas mul raske mingit valikut teha. Kõik käsud tunduvad mulle elementaarsed ja loomulikud ning kohe ei löögi pähe ühtegi olukorda, millest "hea näite" materjali saaks. Üritan kuidagi oma mõtted kirja panna, kuid see võib olla pisut reegel number 4 rikkumine lugejate aja suhtes. :) See neljas punkt on tänapäeval üha rohkem ja rohkem rikutav punkt, vähemalt mulle tundub. Seda nii selle nurga alt, et tehnoloogia võimaluste avardumisega eeldatakse üsna tihti, et reageerid teavitustele koheselt, kui ka selles osas, et kui kaks inimest reaalelus kokku saavad, siis ollakse suurema aja sellest "kokkusaamisest" mobiiltelefoni või arvutiekraani kütkeis. Seda olen eriti tähele pannud nooremate inimeste poolt (kuid ka vanemad inimesed pole süüst puhtad) - bussides või söögikohtades ollakse ikka ninapidi telefonis, selle ase