Virginia Shea 10 käsku ehk netikett (28.02. - 06.03.2020)

Selle nädala blogipostituse ülesandeks on analüüsida enda kogemuse põhjal Virginia Shea 10 käsku ning valida nendest välja üks.

Tõtt-öelda, on selles osas mul raske mingit valikut teha. Kõik käsud tunduvad mulle elementaarsed ja loomulikud ning kohe ei löögi pähe ühtegi olukorda, millest "hea näite" materjali saaks. Üritan kuidagi oma mõtted kirja panna, kuid see võib olla pisut reegel number 4 rikkumine lugejate aja suhtes. :)

See neljas punkt on tänapäeval üha rohkem ja rohkem rikutav punkt, vähemalt mulle tundub. Seda nii selle nurga alt, et tehnoloogia võimaluste avardumisega eeldatakse üsna tihti, et reageerid teavitustele koheselt, kui ka selles osas, et kui kaks inimest reaalelus kokku saavad, siis ollakse suurema aja sellest "kokkusaamisest" mobiiltelefoni või arvutiekraani kütkeis. Seda olen eriti tähele pannud nooremate inimeste poolt (kuid ka vanemad inimesed pole süüst puhtad) - bussides või söögikohtades ollakse ikka ninapidi telefonis, selle asemel, et omavahel vestlust arendada. Tõsi, alati ei pea jutuvada lõppematu olema ning vahel tõesti on vaja ka omaette aega, kuid mingi negatiivne kõrvalmaik jääb sellisest vaatepildist siiski. Samas tuletab see mulle ühte internetiavarustest leitud pildikest meelde, mis sai inspiratsiooni ilmselt vanema generatsiooni poolt tehtud kommentaaridest noorte liigse nutisõltuvuse kohta:

Et mis selles tehnoloogias siis nüüd nii halba on? Igal generatsioonil omad meediumid ja suhtlemisvõimalused :D

Kuid tegelikult olen seda neljanda reegli mitteaustamist näinud ka enda tutvusringkonnas. Ja kahjuks mitte vähe. Väga palju on neid inimesi, kes kohe peavad igale sissetulnud teavitusele reageerima, olenemata sellest, kus nad on või mida nad teevad. See oleks nagu mingi sisse-ehitatud tung. Ja see kehtib kahjuks ka olukordades, kus peab teistega arvestama, nagu näiteks autoroolis olemine. Isiklikult ma ei pane pahaks, kui pilk sõidu ajal mõne korra ekraanile satub, kuid sõidu ajal sõnumile vastamine... Varsti pole meil suurimaks probleemiks mitte purjus autojuhid, vaid telefoninäppijatest juhid.

Vastukaaluks sellele, et iga internetti postitaja peaks läbi mõtlema, kas antud sisu on ikka väärt teiste inimeste aja kulutamist, võib punkti "Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust" mõista ka "kui tal on mingi kiireloomuline küsimus ja mina talle kohe vastata ei saa, siis kulub temal millegi jaoks rohkem aega" vaatenurga alt. Seda on näha ka tööelus, kui üks pool tööd ei tee, siis teise inimese sellest sõltuv töö seisab. Seega oleks see reegel justkil balanseerimise küsimus - mis on siis aega väärt ja mis mitte? Asi, mis ühe jaoks on meeletult oluline ja teise jaoks mitte, võib ignoreerimise korral esimesele inimesele muserdavalt mõjuda. Siin tuleks justkui mängu esimene reegel "Ole inimene", pane end teise inimese kingadesse ja mõtle, kas temale oleks see vastus oluline või mitte. Samas võiks küsija austada reeglit 4 ja seda, et teine ei saa võibolla kohe vastata.

Justkui ühe mündi kaks külge, kusjuures serva peale on seda münti suhteliselt keeruline panna, kui omavahelisi suhtlemisreegleid paika ei pane. Selliseid reegleid kasutasime näiteks ühes tiimis, kus leppisime kokku, et suhtluskanaleid vaatame üle vähemalt kord päevas ja üksteise küsimustele tuleb reageerida 1 päeva jooksul. Igaüks ise vaatas, millal ta sai järgnevast 24-tunnist selle aja võtta, et lahendus leida. Toimis väga hästi.

Mingil hetkel, pakun, et ülikooli tulles, hakkasin ma aru saama, et veedan liiga palju oma ajast võrgus. Sain sellest aru siis, kui sain kokku tuttavatega, kellega meil ühine koolitee oli lahku läinud ja keda ma selle tõttu tunduvalt harvemini nägema hakkasin. Kokku saades ei tahtnud fookus üldse vestlusel püsida. Nüüd väärtustan kõrgelt neid hetki, kus saan kellegiga koos olla nii, et kumbki vahepeal võrku kolama ei lähe. Kui varem oli justkui needuseks see, kui kuskile minnes polnud WiFi ühendus kõige võimekam, siis nüüd olen ma salamisi isegi õnnelik, kui selliseid olukordi ette tuleb. Saab pea klaariks ja peab vahelduseks aja veetmiseks midagi vanakoolilikumat ette võtma. :)