Arendus- ja ärimudelid (10.04. - 17.04.2020)
Selle nädala teemaks olid arendus- ja ärimudelid, mida blogipostituses pidi analüüsima ühe konkreetse projekti näitel.
Kuna eelmise aasta lõpus tekitas palju kõmu riigi IT projektide ebakompetentsus (nagu selgus riigikontrolli auditist), otsustasin enda poolt vaadeldavaks projektiks valida ühe sealtoodutest. Täpsemalt projekti E-täitur, kuna olin selle kohta oma tuttavate kaudu pisut ennegi kuulnud.
Taustainfona võib tuua riigikontrolli auditi kirjelduse antud süsteemist:
"E-Täituris oli plaanis realiseerida kogu täitemenetluseks vajalik funktsionaalsus koos automaatsete kontrollide ning päringutega välistest registritest, sealhulgas tagada asjast huvitatud isikutele piisav info täitemenetluse käigu ja tulemuste kohta ning vahendid selle info kättesaamiseks. Uue süsteemiga taheti muuta täitemenetlus süsteemi kasutajatele oluliselt kasutajasõbralikumaks ja kiiremaks. Samuti sooviti luua süsteemile arhitektuur, mis sobiks nii väikestele kui ka suurtele kohtutäiturite büroodele"
Arendusmetoodika
On tavaline, et riigi IT projektide arendusmetoodikaks on kose- või V-mudel. Seda enamasti seetõttu, et eelarve on väga kindel ning ka skoop üldiselt (ideaalis) selgelt piiritletud. Usun, et sama arendusmetoodikat kasutati ka E-täituri loomisel, kuna paika olid pandud nii ajaline kui rahaline raamistik. Seda arvamust paistab toetavat ka riigikontrolli auditi punkt 144.
Samas tundub mulle, et arenduse käigus kasutati ka mingil määral iteratiivset lähenemist, kuna paistab, et arendus oli jaotatud etappideks. See tuleb välja näiteks riigikontrolli auditijuhi Toomas Viira kommentaarist: "Ühel hetkel tundus, et hakkas kiire-kiire, projektitähtajad lähenesid, ja võimalik, et üks põhjuseid oligi see, et ei jõutud enam piisavalt omavahel läbi rääkida, et kas nende esimese, teise ja kolmanda etapi tulemusena valminud arendused vastavad kasutaja ootustele või mitte.".
Teada on, et projekti ei saa lugeda õnnestunuks. See tekitas palju furoori ka ajakirjanduses. Üheks põhjuseks loetakse juba lähteülesandes tehtud vigasid, mis ei arvestanud lõppkasutajate vajaduste ja soovidega. Need probleemid ilmnesid suuremalt jaolt siiski projekti lõpupoole, kui enamik arendust oli juba valmis ning asuti toodet testima. Siin tuleb välja ka kose tüüpi arenduse nõrk koht - vead (eriti alguses tehtud vead) avastatakse liiga hilja ning nende parandamine võtab omakorda aega ja ressursi. Sellest annab tunnistust ka peale projekti tehtud pidev vigade parandus, mis läks omakorda maksma pea kolmveerandi algsest arenduskulust. Kui antud projekti puhul oleks kasutatud agiilsemat lähenemist, oleks lähteülesande nõrgad kohad ehk varem avastatud ja projekt poleks nii palju kannatada saanud.
Samuti ei tee IT projektides kunagi paha ka pidev suhtlus lõppkasutajaga!
Ärimudel
Mis puutub ärimudelisse, siis E-täiturit on esmapilgul keeruline kuhugi paigutada, kuna tegemist on tootega, mida edasi ei müüda ning mille kasutamiseks (ilmselt) pole vaja nö renditasu maksta. Seetõttu paigutaks mina antud projekti SaaS (Software as a Service) alla. Tegemist oli lihtsamas mõttes veebilehega, kuhu sobivate õigustega isikud said siseneda ning seal toimetada. Antud ärimudeli üks "definitsioone" on: "SaaS applications are also known as Web-based software, on-demand software and hosted software.". Seetõttu paistab E-täitur antud kategooriasse ka sobivat.
Comments
Post a Comment